Peetri alevik

Lapsed saavad igasuguste vahvate ettevõtmistega hakkama, eriti kui neid ka vanemad toetavad. Karl-Juhani ja Ekke-Emili ema Triin Kangur kirjutab, mida tegid Kuldala lapsed:

“Ettevõtjaks ei saada, ettevõtjaks sünnitakse!” – õpetati mõned head aastad tagasi ühel müügikoolitusel. Ja võib-olla on siin ka oma väike tõetera sees. Kinnituse mainitud õpetussõnadele sain pisut rohkem kui kuu tagasi, kui peale järjekordset “Emme, anna mulle palun krõpsude ostmiseks raha, ma tahan Kirsi poodi minna!” – valitses mu kaardimakseid harrastavas rahakotis sularahakriis, mis omakorda tähendas, et täna jäävad krõpsud ostmata. Uksipaugutavale Karl-Juhanile(8a.) jõudsin vaid järele hüüda: “Kahju, et enam koolilapsi rohimistöödele appi ei võeta, saaksite ise oma taskuraha teenida… ”
Et krõpsud just kõige tervislikum vahepala, jätsin seekord enda teada.
Möödus paarkümmend minutit, kui poiss jälle toas oli. Piilusin lastetoa ukse vahelt sisse, Karl sorteeris oma mänguasjakasti. “Me müüme oma vanad mänguasjad ära!” – kõlas lühike selgitus. Esialgne plaan, niisama ringi jalutada ja ettejuhtuvatele inimestele oma autosid-sõdureid müütada, kukkus läbi.
Lisaks Karlile, olid mõttega kaasa läinud veel 3-4 mängukaaslast, kes kott kaenlas, mööda Kuldala parki ringi patseerisid.

Esimestest tagasilöökidest hoolimata, ei jätnud lapsed jonni. Peagi oli uus plaan valmis – Mänguasjalaat “Laste oma kommiraha”.
Laadaplatsiks valiti Aruheina 1 hoov. Toimis tõeline meeskonnatöö: laadast teavitamiseks maalisid noored kunstnikud (Tom-Tristan 5a; Ekke-Emil 4,5a; Villem 5a; Karl-Juhan 8a) reklaamplakateid, millele suuremad poisid ja paar appitulnud emmet vajaliku teksti peale kirjutasid. Gregor (9a) ja Karl-Juhan kinnitasid plakatid Kuldala ja Raudkivi majade teadetetahvitele. Otto-Martin(7a) ja Rene (7a) sõitsid ratastega mööda küla ringi ja kutsusid möödakäijaid laadale, nii ostma kui müüma.
Hinnad oli madalad,algasid 1 kroonist ja kõige kallimate raamatute eest küsiti 30 krooni. Osteti ja vahetati, tingiti hinna üle ja sõlmiti erinevaid kokkuleppeid. kahe müügipäeva lõpuks kogunes klaaspurki 400 krooni, mis solidaarsuse põhimõttel kõigi vahel võrdselt ära jagati. Võrdselt jagamist nõudsid väikesed ettevõtjad muuseas ise.
Seekord oli laadal küll vaid üksainus suur müügilett, kuid järgmisel korral, kui laata korraldama asume (täiskasvanud, koos lastega), on vast ka osalejaid veidi rohkem ja sortiment laiem, kui vaid mänguasjad.

Kokkuvõtteks: Kui laada alguses olid poiste plaanid, mida rahaga ette võtta lausa grandioossed: Gregor kavatses oma osa eest sõiduauto osta; Tom-Tristan ja Karl-Juhan tahtsid X-Boxile uusi mänge soetada. Nii hästi neil seekord veel ei läinud, kuid unistada tuleb ikka suurelt! Kommiraha jätkus igaühel aga mitmeks nädalaks. Ning lapsed said aru, et raha teki rahakotti lihtsalt niisama, vaid selleks tuleb tööd teha.