Ettevõtlikud lapsed Kuldalas!
Lapsed saavad igasuguste vahvate ettevõtmistega hakkama, eriti kui neid ka vanemad toetavad. Karl-Juhani ja Ekke-Emili ema Triin Kangur kirjutab, mida tegid Kuldala lapsed:
“Ettevõtjaks ei saada, ettevõtjaks sünnitakse!” – õpetati mõned head aastad tagasi ühel müügikoolitusel. Ja võib-olla on siin ka oma väike tõetera sees. Kinnituse mainitud õpetussõnadele sain pisut rohkem kui kuu tagasi, kui peale järjekordset “Emme, anna mulle palun krõpsude ostmiseks raha, ma tahan Kirsi poodi minna!” – valitses mu kaardimakseid harrastavas rahakotis sularahakriis, mis omakorda tähendas, et täna jäävad krõpsud ostmata. Uksipaugutavale Karl-Juhanile(8a.) jõudsin vaid järele hüüda: “Kahju, et enam koolilapsi rohimistöödele appi ei võeta, saaksite ise oma taskuraha teenida… ”
Et krõpsud just kõige tervislikum vahepala, jätsin seekord enda teada.
Möödus paarkümmend minutit, kui poiss jälle toas oli. Piilusin lastetoa ukse vahelt sisse, Karl sorteeris oma mänguasjakasti. “Me müüme oma vanad mänguasjad ära!” – kõlas lühike selgitus. Esialgne plaan, niisama ringi jalutada ja ettejuhtuvatele inimestele oma autosid-sõdureid müütada, kukkus läbi.
Lisaks Karlile, olid mõttega kaasa läinud veel 3-4 mängukaaslast, kes kott kaenlas, mööda Kuldala parki ringi patseerisid.
Esimestest tagasilöökidest hoolimata, ei jätnud lapsed jonni. Peagi oli uus plaan valmis – Mänguasjalaat “Laste oma kommiraha”.
Laadaplatsiks valiti Aruheina 1 hoov. Toimis tõeline meeskonnatöö: laadast teavitamiseks maalisid noored kunstnikud (Tom-Tristan 5a; Ekke-Emil 4,5a; Villem 5a; Karl-Juhan 8a) reklaamplakateid, millele suuremad poisid ja paar appitulnud emmet vajaliku teksti peale kirjutasid. Gregor (9a) ja Karl-Juhan kinnitasid plakatid Kuldala ja Raudkivi majade teadetetahvitele. Otto-Martin(7a) ja Rene (7a) sõitsid ratastega mööda küla ringi ja kutsusid möödakäijaid laadale, nii ostma kui müüma.
Hinnad oli madalad,algasid 1 kroonist ja kõige kallimate raamatute eest küsiti 30 krooni. Osteti ja vahetati, tingiti hinna üle ja sõlmiti erinevaid kokkuleppeid. kahe müügipäeva lõpuks kogunes klaaspurki 400 krooni, mis solidaarsuse põhimõttel kõigi vahel võrdselt ära jagati. Võrdselt jagamist nõudsid väikesed ettevõtjad muuseas ise.
Seekord oli laadal küll vaid üksainus suur müügilett, kuid järgmisel korral, kui laata korraldama asume (täiskasvanud, koos lastega), on vast ka osalejaid veidi rohkem ja sortiment laiem, kui vaid mänguasjad.
Kokkuvõtteks: Kui laada alguses olid poiste plaanid, mida rahaga ette võtta lausa grandioossed: Gregor kavatses oma osa eest sõiduauto osta; Tom-Tristan ja Karl-Juhan tahtsid X-Boxile uusi mänge soetada. Nii hästi neil seekord veel ei läinud, kuid unistada tuleb ikka suurelt! Kommiraha jätkus igaühel aga mitmeks nädalaks. Ning lapsed said aru, et raha teki rahakotti lihtsalt niisama, vaid selleks tuleb tööd teha.
04.07.2010 kl 13:10
Väga tore ettevõtmine laste poolt. Nüüd oleks aga õige aeg selgeks teha, et spekuleerimisel ja töötegemisel on ka suur vahe. “Ostan-müün” ei tekita lisaväärtust, vaid kasvatab spekulatiivse tulusaamise iha.
Nüüd poistele võiks rehad kätte anda ja näiteks sügise poole koristada Kuldala park (laste töö tasustamise saab ehk Vaheko kaudu korraldada). Siis poisid õpivad et on olemas ka selline asi nagu “töö tegemine”.
04.07.2010 kl 20:30
Mul on hea meel, et poiss vanad asjad kaubaks muutis. Ise käin ka sageli second-hand kauplustes, et ei peaks keegi lõputult tootma ja teised asju ära viskama. Lisaväärtust pole alati tarvis luua- laristamist ja lõputut tarbimist võiks küll piirata. Mina oma lapsele seda õpetan. Jüri, kas ma saan oma poja sinu omaga koos tööle saata. Kas piisab, kui registreerida sinu kaudu või pean Vahekos lapse kirja panema?
04.07.2010 kl 21:04
Väga tore ettevõtmine poiste poolt, said nemad kasu ja keegi teine laps õnnelikuks uue mänguasja üle! Muideks Jüri,ka müümine on töö ja mitte eriti kerge! Edu väikestele ärimeestle!
08.07.2010 kl 11:25
Lp. poisi ema,
Edastasin oma ettepaneku toetada selliseid toredaid seltskondi valla poolt, sh Vaheko juhile. Loodetavasti jõuame nii kaugele et mõne lastekasvatuse programmi raames saab rakendada lapsed kasulikule tegevusele. IRLi programmis Rae vallas on selgelt kirjas “·Toetame noorte omaalgatust. Elavdame Avatud Noortekeskuste tegevust leides sinna tublid koordinaatorid. Tehes selleks koostööd talupidajate, ettevõttete ja mittetulundusühingutega võimaldame lastele õpilasmalevates osalemise” Need lubadused tuleb täita. Minu poisiga oma poissi sa tööle ei saada, meil lapsi ei ole. Laristamise piiramise suhtes olen sinuga nõus, see vajab piiramist. See ei tähenda sugugi et lisaväärtust pole vaja luua. Müümine ise, kui teenus, on ka lisaväärtus juhul, kui ostjale on see vajalik ja ta on valmis selle eest maksma.
Arvan ikkagi et töökasvatus peaks algama loovast tegevusest, ehk reaalsest tööst (ise lapsepõlves suviti töötasin aiandites ja ka tehases), mitte teiste poolt soetatud asjade müügist – see annab väiksele inimesele vale signaali. Järgmisena võib poiss maha müüa isa televiisori ;)