Puhates hetkeks lumerookimisest, võiks meenutada tõsiasja: me elame maal. Seda kinnitavad ka suuremad ja väiksemad metsloomad, kes pidevalt külla satuvad. Kooli taga on kitsed taas kohal – armas silmale vaadata. Loodetavasti ei saa eesolev talv (ega ka lahtised koerad) neile nii karmiks katsumuseks kui eelmine. Suurekivi tee lõpus vantsis rebane ühel hommikul vastu. Napp paarkümmend meetrit enne ninapidi kohtumist pööras ära, jalutas eemale ja jäi huviga jälgima, et mis see külaelanik edasi teeb ja miks ta ometi koera rihma otsas veab… Öösiti kondab kohev ja ilus rebane lausa külasüdames ringi.
Jänesed käivad aga noorte õunapuudega maiustamas. Mis ei rõõmusta küll ühegi aiaomaniku südant, aga piki teed kalpsav jänes on lustlik vaatepilt.
Paraku on ka natuke nukramaid kohtumisi. Sügisel tuli külaelu uudistama üks kährik. Sattus aga majapidamisse, kus tublid koerad tegutsemas. Rohkem see kährik külla ei tule… Enne suurt lund külastas kohalikku kanaperet aga mingi väiksemat sorti tegelane. Nugis, mink või tuhkur. Pärast mõrvarlikku tegutsemist jäid alles vaid kaks kukke. Tänaseks on kukkedel aga taas noored kanad silma rõõmustamas.
Üle mitme aasta on linnumajas lisaks vintidele, tihastele, musträstastele ka leevikesi näha. Nagu piltpostkaardilt – erkpunase kõhuga.
Ja muuseas, kooli taga on suusarada taas sisse aetud. Tuhat tänu tegijale ja maaomanikule! Me elame maal – mõnus.

Jaga ja naudi:
  • Print
  • Digg
  • StumbleUpon
  • del.icio.us
  • Facebook
  • Yahoo! Buzz
  • Twitter
  • Google Bookmarks
  • Google Buzz
  • Live
  • Netvibes