Rae Sõnumite toimataja Signe Heiberg uuris Peetri tuuleveki lugu:
Vanimaks ehitisteks Peetri alevikus on paekivist hollandi tüüpi tuuleveski, mille kivimüüri on raiutud numbrid 1868. Inimeste mälestuste põhjal ja arhiivimaterjalide toel on selgeks saanud, kes oli see mees, kes numbrid kivimüüri raius ja milline on järgmisel (2013) aastal 145 aastaseks saava tuuliku lugu.
Hans Hallikas oli 19. sajandil Mõigus tubli ja töökas mölder, kelle juurde tulid viljakottidega nii Mõigu mõisarahvas kui lihtrahvas. Mõisavalitsusele jahvatas Hans vilja tasuta ja alati eelisjärjekorras. See ei pruukinud mõistagi Hansule meeldida, kuid pääsu ei olnud, sest Mõigu mõisa omaniku Tallinna Toomkoguduse kirikukonvendiga 23.aprillil 1877 sõlmitud lepingus, mille alusel sai Hans elumaja, viljaaida ja talli oma kasutusse, seisis vastav nõue kirjas.
Veski teenindab mõisnikke
Mõisavalitsejatel oli õigus nõuda Mõigu vallaliikmelt Hans Hallikaselt tasuta viljajahvatamist, sest Hans sai veski rendile tasuta. Kuid härrade viljajahvatamise soov tuli rahuldada kasvõi öösel sängist välja hüpates, sest lepingus oli nõue – teenust tuli osutada aegaviitmata. Muuseas tasuta rendile saadud veski oli Hansul oma kulu ja kirjadega valmis ehitatud.
Võib arvata, et veski müüri raiutud aasta 1868 on Hans Hallika kätetöö, sest samasse perioodi jääb aeg, mil talunikud hakkasid järjest enam oma elu üle otsustama. Kui varem oli veskipidamine vaid mõisnike sissetulekuallikas, siis tasapisi läks see üle talunikele.
Kui palju võimaldas möldrimehe töö Hallika talurahva õue peale jõukust, selle kohta andmeid ei ole, aga 1857. aastal koostatud nimekirja järgi Mõigu mõisa hoonete kohta asub Peetri külas kolm talukohta ja 12 asunikukohta. Lähedal asusid veel Järveküla talupidamised, mida suure tõenäosusega lähikonnas konkureeriva veski puudumisel samuti Hans Hallikas teenindas.
Veskist saab omand
Pisut rohkem kui kolmekümne aasta pärast peale rendilepingu sõlmimist Hans Hallika ja Tallinna Toomkoguduse kirikukonvendi härrade vahel ostab Hallika talu omale päriseks Hansu poeg Johannes Hallikas, keda külarahvas kutsus Jussiks. Tehing sõlmitakse 29. aprillil 1911, kuid kinnistamise otsus tehakse neli aastat hiljem 24. novembril 1915. Talu omanikuks, mille ametlik nimetus kinnistusraamatus on Mõigu “Hallika nr.14, saab kolmekümnendates aastates Johannes Allikas, kes on mölder Hans Hallika poeg. Talukoht hakkab rahvasuus kandma nime Allika talu.
Möldripoeg Johannes elas oma isa talus koos naise Annaga ning nende perre sündis kaks poega ja kaks tütart. Teada ei ole see, kuidas Johannes veskit kasutas või kas üldse kasutas. Tuluaruandes tuleb välja, et 1928.aastal saadi ligi pool maksualusest tulust (500 krooni) sepapaja ruumide väljarentimisest Voldemar Tiidemannile. Veski tulusid pole täheldatud üheski Tallinna Linnaarhiivi käsutuses olevas aruandes.
Müüdi võlgade katteks
Peremehena omas Johannes isa talu koos maa, abihoonete ja veskiga kuni aastani 1933, mil toimus talu sundmüük võlgade katteks võlausaldajale Tõnu Kuuspuule. Tehingus märgiti uueks omanikuks Tõnu abikaasa Anna Kuuspuu, kes kaks aastat hiljem kinkis Allika talu koos veski, teiste kõrvahoonete ja üle 40 hektari suuruse maatükiga oma tütar Leidale ja tema abikaasa Eduard Tähnasele.
Täna oma Mustamäe korteris elav 81- aastane Milvi Saaremets oli sel päeval umbes pooleteise aastane kui tema isa Eduard Tähnas võttis kehva seisu jäänud Allika talu pidamise enda majandada. Milvi meenutab, et isa ei olnud sugugi talupidaja tüüpi, ta oli harjunud elama majade mitte karjaloomade keskel. Eduard oli edukas sõjaväelane ja harjunud elama linnamehe elu.
Kuid talupidamine edenes rahuldavalt ja veskituulikutel hoiti samuti elu sees. Tähnaste juures töötas täiskohaga mölder, kes maksis pererahvale veel koguni renditulu elamise eest tuuliku kõrval asuvas väikses majas, mida hakati kutsuma möldrimajaks. Heas töökorras veski võimaldas koos karjapidamisega Tähnastele 30.aastate alguses head elu.
Milvi meenutab oma lapsepõlve kui muretut aega, kuid see ei saanud kesta kaua, sest olles saanud 9- aastaseks algas sõda. Uhkest tuulikust sai nõukogude mereväelaste majand, kus ladustati sõjavarustust. Talu lautadest viidi tapamajja loomad ja elumaja tassiti mööblist tühjaks. Lõpuks ei jäänud midagi alles, vaid tühipaljad hooned.
Veski kui multifunktsionaalne ehitis
Lõplikult pidid Tähnased hüvasti jätma Allika talukompleksi ja tuulikuga 1944.aastal. Milvi isa Eduard Tähnas küüditati laagrisse 25 aastaks, ema Leida jäi laste Milvi ja tema venna Taimoga küll Eestisse, aga neil tuli uus elukoht leida. Sõjajärgsetele aastatele mõeldes tunneb Milvi vaid valu. Tuuliku peremeheks sai aga nõukogude ajal kolhoos. Nagu sadadest veskitest said laohooned, oli ka Allika talu tuuliku kasutusotstarve sarnane, kuid seal tehti veel autodele naelkumme, ladustati sütt ja tuuliku kõrvalhoones tegutses sepikoda. Milvi poeg Raimo mäletab, kuidas ta käis isaga kunagises viljakuivatis hobuseid rautamas.
Eesti vabakssaamisel 1991. aastal oli kogu Leida ja Eduard Tähnase varandus Allika talu kompleksi näol nende jaoks täiesti võõraste inimeste kasutuses ja Veski oli müüdud ühisettevõttele Kermis, mis tegeles naelkummidega. Milvi meenutab, et vara tagasisaamine oli väga vaevarikas ja tuuliku seisukord masendav.
Veskist saab restoran
Ees seisid väsitavad vaidlused, mille tulemusel Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon tegi 23.aprillil 1993.aastal otsuse tagastada suurem osa maaüksusest, mis kuulus enne okupatsiooni Leida ja Eduard Tähnasele. Tagastamata jäi vaid 1,85 ha, sest see oli saanud transpordimaaks Tallinna – Tartu maantee all. Perele tagastati Alliku talu hooned ja talu heaks töötanud veski. Milvi kinkis tagasisaadud hooned ja maa Raul Tähnasele ja Raimo Saaremetsale. Noored mehed ei pidanud aga jõukohaseks 90.keskel veskile elu taaskord sisse puhuda ja otsustasid selle müüa paar aasta pärast Järveküla külas elavale Jekaterina Kopossovale, kes otsustas veski täies ulatuses korda teha ja tööle panna. Muidugi enam mitte viljajahvatajana vaid juba restoranina.
Artiklis on kasutatud Tallinna Linnaarhiivi käsutuses olevat infot

Kommentaar Peetri tuuliku asutamisele
Veski on juba kantud 1860.aastal kaardile, kaardi nimi on “Special Charte des Domkirchen Gutes Moick, v. J. H. Schmidt”. Kui sellel kaardil tulla mööda Vana – Tartu maanteed mööda sealt kus tee keerab Ülemiste järve äärest kagu suunas, siis sealt on ca 900 meetrit ehk sellel kaardil järgi ca 420 sülda (mis vastab kaardil umbes 21,5 cm-le) vasakut kätt märgitud tuuleveski. Hoone asub üpris sama koha peal, kus veski on praegugi ja asub Hallika talu nr 14 maa. Tänapäevast erinev on see, et tee, mis Vana-Tartu maanteelt (tollane Tartu maantee) veskist möödub on teisel pool veskit. See tähendab, et veski oli selle tee suhtes Tartu maantee poolt tulles vasakut kätt, mitte nii nagu tänapäeval, kui veski Peetri teest Vana- Tartu maanteelt tulles paremal.
Siin on kaks võimalust, kas veski on nihkunud või nihkunud on hoopis tee. Näiteks võis veski 1860. aastal või hiljem ära laguneda ja seejärel ehitati 1868 see teisele poole teed. Kuid võimalik, et mõõtmised ja võrdlemised kallutavad arvamust aga pigem selles suunas, et nihkunud on hoopis veskist mööduv tee. Ilmselt oli veski juba 1860. aastal samal kohal, kus praegu ja veski seinale on graveeritud aga aastaarv 1868, mis tähistab veski põhjalikku ümberehitust või parandust.
Kalmer Mäeorg
Tallinna Linnaarhiivi peaspetsialist

Jaga ja naudi:
  • Print
  • Digg
  • StumbleUpon
  • del.icio.us
  • Facebook
  • Yahoo! Buzz
  • Twitter
  • Google Bookmarks
  • Google Buzz
  • Live
  • Netvibes